Aastaaegade kõvades ja pehmetes kivimites,
kus sügis ei ole enam juhuslik
Valge linane rätik vist lõplikult
näo peale pandud,
Peegeldub varjust
päev-päevalt külmemana,
kuni võtab sisse oma koha
Muudab
kirjutatu nähtavaks,
hõõrub temasse pehmete huultega
Nõnda sa käid läbi õhtu
Päev sulle tühjast teeb tüli
Nõelub kinni mu suu
Haug minu keele sees äratab
sinu amööbihuuled
Kõikjal ihualasti võideldes
Surma vastu,
hoidmata häbiverd alles
selles aja vastandis
________________________________________
Istud laua ääres, sööd
Jood ja laulad üht laulu
Surma kukehari tundub
Kauge, kuid põrmu puhub
Eilsest saab tänane
Lühike ebakindel hommik.
*
Istud laua ääres, sööd
Tõstad klaasi ja jood
Lehvitad suitsu ära, läidad
Sigareti, väävel –
Tikud särisevad, juuksed
Kukuvad supi sisse. Valed
Noodid krigisevad joontel
Hääled loevad aeglasi lööke.
