Mälu eksihüttides
Mis kunagi olid tulevik, varjab end
Laia äärega umbusukübara all
Üks inimpelgur
Tema tint voolab välja
Armetule paberile, selle nurgad
On krussis, see punsub
Õrnalgi puudutusel, ettevaatlikult
Kahtleb ta oma nahavärvis
Sest maha istudes
Suitseb aeg surnud lehtedes
Ega vaja neid lugematuid teotusi
